Suurpõgenemine 1944 mälestusmärgi avamine Pärnus

80 aastat 1944. aasta Suurpõgeneminemisest.

Suurejooneline suurpõgenemise mälestusmärgi avatseremoonia Pärnu Kesklinna silla juures, mille juhatab sisse ÜEKN SP1944 toimkonna esimees Iivi Zajedova.

Sõna võtavad ÜEKN SP1944 toimkond: Pärnu projekti juht Kristi Vuht Allpere, ÜEKN abiesimees Marju Rink-Abel, Ülle Ederma. Mälestusmärgi õnnistab sisse EELK piiskop emeeritus Tiit Salumäe. Kõned: Pärnu linnapea, Romek Konsenkranius, EV Välisministeeriumi üleilmse eestluse ja kultuuridiplomaatia osakonna peadirektor Marin Mõttus, president Toomas Hendrik Ilves.

Muusikalise etteaste teevad Pärnu Mihkel Lüdigi nimeline meeskoor ja Naiskoor Leelo.

Programm-voldik: Suurpõgenemine 1944 mälestusmärgi avamine Pärnus.

---

Armsad Eesti sõbrad võõrsil ja kodu Eestis!
Minu nimi on Kristi Vuht Allpere. Olen Suurpõgenemise laps, sündinud sõjaaegses Pärnus.

Oli aasta 1944 Pärnus. Ühel õhtul kogunesid pered paksudes talveriietes, pisilapsed sülle võetud, pambud käes. Peitsime end veoauto kastis vaikuses. Oli külm ja pime. Tee viis meid Pärnu linnast Tõstamaa poole, kus metsas kalurikülas ootas salaja ehitatud 9 meetrine paat. Pärnu linn põles, ilus uus kaarsild oli hävitatud. Sakslased taganesid ja Vene väed ründasid. Paat lükati merre ja suunduti Gotlandi saare poole. Oht oli taevas ja vees. Lennukid ja allveelaevad ei andnud lainetel triivivatele põgenikepaatidele armu.

See oli 80 aastat tagasi – Suurpõgenemine 1944. Minna ei tahtnud, kuid jääda ei saanud.

Vaevalt on perekondi, keda see massiline põgenemine ei mõjutanud. Eesti rahva saatus muutus igaveseks. 80 000 Eesti kodanikku olid sunnitud oma kodudest lahkuma ning jätma oma lähedased igaveseks maha. Põgeneti väikeste ja suurte paatidega üle mere, jalgsi ja mis tahes saadaoleva sõidukiga. Neist said pagulased, kes ei saanud tagasi pöörduda. Nende saatus oleks olnud surm, vangistus või Siberi gulag. Sellel meeleheitlikul läände põgenemisel hukkus tuhandeid inimesi.

Pärast sõja lõppemist loodeti naaseda tagasi koju vabasse Eestisse, kuid peagi kustus lootus. Nõukogude Liit okupeeris Eestimaa 50 aastaks. Nõukogude terrori hirmus hajuti pagulastena üle maailma laiali, et alustada uut elu. Eestist lahkumise valu ei jätnud neid kunagi.

Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) suurpõgenemise toimkond on aastaid agaralt vabatahtlikult töötanud selle traagilise osaga meie rahva ajaloost, et mitte unustada.

Meie suur, märkimisväärne saavutus on püstitada mälestussammas Pärnu linna, et jagada kõigile, kes Pärnut külastavad või jõe ääres jalutavad, meie suurpõgenemise ajalugu. See mälestusmärk on pühendatud kõigile eestlastele, kes põgenemise tõttu kannatasid. Mälestusmärk on väga tähendusrikas ja väljapaistev. Tuhanded inimesed jätsid Pärnus hüvasti oma lähedastega. See mälestusmärk on pühendatud kõigile eestlastele, olenemata sellest, millisest rannast, abajast või sadamast nad lahkusid.

Mälestusmärk, tellitud kunstnik Elo Liivilt, on sügavalt sümboolne ja emotsionaalne. Nimetagem seda “puudutuseks” – jumalagajätmiseks – hetkeks, mil lahkujate sõrmed veel jääjate näppusid puudutavad. Igatsus on sõrmeotstes ja südametes ning see on viimane koosolemis hetk.

Suurpõgenemise 80. aastapäeva mälestussündmuste kava Pärnus: