SÜRREALISM 100: Sürrealistlikud ilmingud Eesti 1960-80ndate graafikas

Kuraatorid: Jan Leo Grau ja Marian Grau

Avangard Galerii avab tänavu suvel uksed pop-up galeriina Pärnu Supeluse tänava ajaloolises, 19. sajandi puitvillas – Oliveri Villas. Suvekuudel saab näha kahte väljapanekut, mis avastavad 1960-1980ndate aastate Eesti graafikat.

Avangard Galerii näitused toimuvad Pärnu Kunstisuve egiidi all ning programmi avab 12. juunil kell 17 avatav näitus “Sürrealistlikud ilmingud Eesti 1960-1980ndate aastate graafikas”, mis nagu nimigi viitab, markeerib möödunud sajandi ühe põnevama kunstivoolu – sürrealismi – sajandat aastapäeva.

Väljapanek toob vaatajani kuue Eesti kunstiklassiku teosed, mida võib otsesemalt või kaudsemalt seostada sürrealismiga. Näitusel on eksponeeritud Silvi Liiva, Jüri Arraku, Herald Eelma, Evi Tihemetsa, Vello Vinna ja Leonhard Lapini graafika.

1960ndaid aastaid võib pidada maailmakunstis sürrealismi teiseks laineks ning ka siinne kunst, eesotsas graafikaga, sai sel ja järgnevatel kümnenditel sürrealismist tugevaid mõjutusi. Sel perioodil olid paljud autorid vaimustunud sürrealistlikust kunstist ja kirjandusest ning alateadvus ja inimese tundemaailm olid tihti selle ajastu loomingu läbivateks teemadeks.

Silvi Liiva loomingu keskpunktis on olnud alati inimene. Alateadvus ja unenäolisus on Liiva kunsti lahutamatuks osadeks ning mitmetes teostes võib leida ka 20. sajandi ühe oluliseima ja teedrajavaima psühhoanalüütiku Carl Gustav Jungi teooriatele, mille järgi ühendab kõiki inimesi kollektiivne alateadvus, mida omakorda esindavad arhetüübid. Neid arhetüüpe kohtab paljudes Liiva teostes pakkudes vaatajale mõistatuslikke mõttemänge.

Jüri Arrak, kes alustas loometeed samuti 1960ndatel, sai loomingulise tõuke sürrealismist. Tema varases loomingus võib aimata pisut Salvador Dalile omast käekirja – esemete ja inimese kokkusulamist ning groteskseid motiive. Sürrealistlik inimese- ja ruumikäsitlus jäid saatma Arrakut ka järgmistel kümnenditel, kui kujunes välja kunstniku omanäoline stiil.

Herald Eelma kunsti üheks keskseks märksõnaks on mütoloogia ning mütoloogiliste maailmade, eelkõige “Kalevala” illustreerimine on mõjutanud ka Eelma ülejäänud loomingut – nimetagem seda siis maaliliseks realismiks või sürrealismiks, kokkupuutepunkte leiab Eelma kunstil nii ühe kui teisega. Eelma graafikas segunevad elusloodus ja tehislik, inimese loodud maailm. Samuti üllatab Eelma vaatajat üle-elu suuruste mõõtmete, ootamatute mahtude ja ebatavaliste vaatenurkadega.

Evi Tihemetsa varases graafikas võib samuti kohata vihjeid sürrealismile. Hommage Ülo Soosterile on Tihemetsa üks vähestest teostest, kus kunstnik ilmutab poolehoidu 20. sajandi ühele murrangulisemale kunstivoolule. Sürrealistlikke jooni leiab ka Tihemetsa ühe olulisema graafikaseeria “Ohustatud maailm” esimesest katsetusest, kus moonutatud figuuri kohal kõrgub tundmatu pilv. Selle külma sõja aegse teosega käsitleb Tihemets kümnendi suurimaid hirme, viidates ühtlasi inimhinge tumedamale poolusele.

Vello Vinna võib pidada sürrealistliku graafika üheks selgepiirilisemaks esindajaks, kelle loomingus kohtuvad sotsiaalsed utoopiad ja täiuseni lihvitud tehnika. Kunstiteadlane Harry Liivrand on rõhutanud, et kunstniku pildisisene loogika kuulub fantaasiamaailma loogikasse, käivitades omakorda meie ajus ja alateadvuses silmade kaudu tekkinud kujutluspildid – isiklikud ja ainult vaataja enda omad. Nagu on seda unenäod.

Leonhard Lapin oli Eesti kunsti üks mitmekülgsemaid autoreid, keda sümpatiseerisid võrdselt nii suprematism, minimalism, popkunst kui ka sürrealism ning kes suutis luua neist kõigist omanäolise koosluse. Objektide dekonstrueerimine ja reaalsuse nihestamine ning alateadvuse ja seksuaalsusega seotud teooriatega töötamine on märksõnad, mis ühendavad Lapinit ja sürrealiste.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital ja Pärnu Linnavalitsus