Ruth Huimerind – Füüsika ja Lüürika

Mullirõõm.

Pisikesed mullid on vaht. Need võivad sind ümbritseda vannis või lõbustada vahuveiniklaasis. Mõnu ja ilu. Aga hiigelsuur mull on kui aegruumi vilksatus oma hapruses ja hetkelisuses. Või siis, olenevalt materjalist, hoopis kui kookon, mis võib sind katta ja kaitsta (näiteks järgmisel planeedil).

Mulli sees on sfääriline maailm. Väljaspool mulli on sama maailm, ainult suurem. Kahe maailma vahel on ainult imeõhuke kiht mateeriat, peaaegu mittemiski, eraldades kaht maailma ja ühendades neid – olles neile kahe peale üks.

Sellel mittemiskil on imeline võime muuta valgust ja värve, tuua välja nende peidetud olemust ja seninähtamatuid omadusi, peegeldades üht maailma teises ja teist esimeses, muutes hämmastunud vaataja jaoks reaalsust.

Pöörates kõik ümber, naljatades ja pettes, vigurdades ja võrgutades. Mull on võlunud aastasadu nii füüsikuid, lüürikuid kui ka filosoofe.

Mulli uurides põrkuvad inimese loodud süsteemid – optika, füüsika ja keemia – püüdes lahti seletada ime teket. Samas on see kui Alice’i imedemaa, teine mõõde. Reaalsus transformeerub, ruum muutub ja väändub, tekib kalasilma efekt, vaatepilt paisub või koondub. Mull mängleb prismana, lõhkudes valguskiire värvideks.

Hetkeks kangastub peeglimaailm, olematus, miraaž, meelepete, muutuv värvirikas teispoolsus, mis on ühe silmis ime ja teise silmis interferents. Ja kui mull lõhkeb, saavad kaks maailma taas üheks, nagu poleks midagi juhtunudki. 

Seda hetke, mis jääb mulli tekkimise ja kadumise vahele, imetleb Ruth taas ja taas, jälitades ilu ja luues imesid, püüdes neid pildile, üritades tabada mulli imet.