Henrik Normann “Kleit, mina ja Milling”

“Kleit, mina ja Milling” on väga hoolikalt valitud, naljakaid ning ootamatu lõpuga lugusid ja üllatusi täis lavastus kahes vaatuses. See on mõtteline kummardus sõbrale, mis on põhjalikult läbi komponeeritud ja mitte lihtsalt naljategemine, vaid soe ja pieteeditundeline austusavaldus. Need lood on kõik päriselt sündinud- ei usu, et keegi nii naljakalt kirjutada oskaks. Elu on parim stsenarist, kelle huumor on vahel peen, vahel otse ja labidaga ja vahel nii terav, et pisar tuleb silma. Ega lõpuks ei saagi siis enam aru, on see pisar seal rõõmust, ootamatusest või melanhoolsest kurbusest ja valust, kuid siganaljakas on see ikkagi.

“Vahetevahel istusime Madisega vaikides. Kohe mitu tundi. Ja siis ta tõusis ning ütles, “No näed, saigi kõik räägitud. Homme näeme!” ja läks. Ja muide- saigi kõik räägitud.“ – Henrik Normann.

“Nalja armastavale ja hindavale inimesele on suurim rõõm, kui publik heast meelest ja õnnest naerab. Seega, oli ainult üks variant- nendest paljudest lugudest ja situatsioonidest, millesse koos sattusime, tuli teha selline lavastus, mille peale Valdur esiteks südamest naeraks, siis tõstaks kaks pöialt püsti ja lausuks: “Näed siis, seda sa ei keeranudki p…. Normann!” – Maie.

“Inimene, kes tuleb etendust vaatama, saab naerda, ohkida, naerda, ohata, naerda, üllatuda, uuesti naerda ja lõpuks törtsu nutta ka. Nagu Tšehhov- naljakas, naljakas, naljakas, naljakas- TRAAGILINE! Aga lahkuvad kõik kindlasti hea, sooja ja rõõmsa tujuga.” – Anti Reinthal.

Avatud on kohvik, kus saab arveldada vaid sularahas.